Kunagi ammu pildistasin ma linde 50-millimeetrise normaalobjektiiviga ja nöörist tõmmatava kaugpäästiku abil. Süsteem oli jube kohmakas, kadreerimiseks pidi esmalt prognoosima, kuhu lind tuleb. Sättis suleline end natuke teise kohta ja oligi üritus untsus. Toona mõtlesin, et oleks vaid teleobjektiiv, kui kerge oleks siis kadreerida ja pildistada. Tuligi teleobjektiiv, ühes sellega ka pettumus, et polegi selle riistapuuga pilte nii kerge saada. Tasapisi tekkis vilumus ja pildid läksid paremaks. Süües kasvab isu: soovisin pildistada lendavaid linde. Aeglaste kaamerate tõttu ei saanud lennupiltidest suuremat asja. Oleks vaid kiire ja rohkete autofookuspunktidega kaamera, kus siis alles tulistaks ja võtaks häid lennukaid! Nüüd, kiire kaamera kasutajana, olen järjekordse pettumuse osaline. Lendavate lindude fotografeerimine pole ühtigi nii lihtne, kui arvanud olin. Linnud on kiired ja nende kaadris hoidmine ikka väga keeruline. Lisaks peab olema tugev vasak käsi, millega neli kilo klaasi ja rauda enda ees hoida. Ja käsi ei tohi väriseda, see peab objektiivi keerama täpselt sinna, kuhu tarvis. Natuke eksimist ja ei mingit pilti. Ühesõnaga, meistriks teeb vaid harjutamine. Lennupiltide tegemise õppimiseks kasutasin modellidena naerukajakaid. Miks just neid? Nad on väledad, lendavad kiiresti, muudavad tihti lennukiirust ja trajektoori. Kui naerukajakate pildistamine selge, võib aeglaste kotkaste juures ennast üsna kindlalt tunda!