Hommikud ei ole vennad. Olin just eelmise päeva varastel tundidel selle udusse mattunud rabajärve sookailuõitest palistatud kallastel motiive otsinud ja tõdenud, et kaunis loodushetk ei tähenda veel häid pilte. Otsustasin, et pean tagasi tulema ja proovima uuesti. Kohale jõudes oli udu tihe, sookailud lõhnasid. Algus tundus paljulubav. Sättisin ennast pildistama, kuid ootamatult saabunud tuulehoog hajutas udu sekunditega. Ütleme nii, et mõned minutid enne seda pilti polnud rabajärve vastaskallast näha, see polnud isegi mitte aimatav, udu oli nii tihe. Tuul aga avas udukardinad ja nähtavale ilmus just selline vaade.