Siim ja Katja

By margus,

Polegi kaua aega pulmapilte postitanud:)

Iga pulm on eriline. Igas pulmas juhtub midagi, mille üle on fotograafil põhjust rõõmus olla. Siimu ja Katja oma ilmestas külaskäik päris ehtsa sepa juurde, kelle koda pole mitte turistidele näitamiseks, vaid kus argipäeviti ikka tõelist sepatööd tehakse. Ütlevad ju kuulsad laulusõnadki, et iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, sestap valmistasid ka äsjaabiellunud ise endale oma õnnehobuseraua.

Kadri ja Norman

By margus,

Kadri ja Normani pulmapäeva hommikul oli taevas hallis pilves. Rõõmustasin selle üle, sest ühtlane sume valgus sobib pildistamiseks õigupoolest pareminigi kui otsene päikesepaiste. Salamisi lootsin, et päike enne pildisessiooni lõppu välja ei tule. Ent ilmataat plaanis asja hoopis teistmoodi. Ilusalongitoimetused lõppenud, avastasime aknast välja vaadates, et taevakraanid on paokile keeratud. Sadu aina tugevnes ja tugevnes, kuni ladises nagu oavarrest. Võiks arvata, et vihm rikkus pildisessiooni, aga sugugi mitte! Noorpaar oli vapper ja vihmapiisad andsid piltidele hoopis lisaväärtust.

Kreet ja Silver

By margus,

Meenutus ühest soojast augustipäevast, mil mul õnnestus teha koostööd väga toreda noorpaariga. Päev täis päikest ja naeru, tantsu ja tralli – nõnda möödusid Kreeda ja Silveri pulmad. Õnnelikke aastaid!

Lia ja Karel

By margus,

Kuni Lia ja Kareli pulmani uskusin, et ühes õiges pulmas peab olema pulmaisa, kes ladusa peo nimel rahvast suunaks, naerutaks ja mängitaks. Ent Lia ja Karel tõestasid, et saab ka teisiti. Nad otsustasid ohjad enda kätte haarata ning juhtida oma tähtsaimat päeva ise. See õnnestus neil otse suurepäraselt! Oli rohkete emotsioonide ja vahvate inimestega võrratu pulm. Pildimaterjal tuli mitmekesine ja emotsioonikirev. Aitäh teile, Lia ja Karel, võimaluse eest jäädvustada need kaunid hetked!

Üks vana maja

By margus,

Veetsime tänavu varakevadel ühe päeva Viljandimaa metsades, et leida pildistamiseks sobivat kakupesa. Õhtu saabudes tõdesime, et eesmärk jäi täitmata: pesa me ei leidnud. Oli aeg hakata kodu poole liikuma. Teel silmasime üht vana maja, täiesti tavalist halli mahajäetud talumaja. Ei tea, mis jõud see sundis väsinud mehi hetkeks kodutee katkestama ja autonina vana maja poole keerama. Haaranud fotokad, pöörasime pilgud pildiotsijatesse. Väsimus kadus korrapealt ja kaks muidu jutukat meest toimetasid nüüd kumbki vaikselt omaette nagu kaks väikest poissi liivakastis oma uute leludega.

Evelin ja Kalle

By margus,

“Meie, kaitseväelased, oleme andud tõotuse kaitsta kodumaad oma elu hinnaga. Sestap me austame neid, kes seda juba teinud on”, kõlasid kaitseväe kaplani sügavamõttelised sõnad Vabadussõja ausamba juures, kus peatus Evelini ja Kalle pulmarong. Noorpaar asetas ausamba jalamile lilled, et väljendada lugupidamist neile, tänu kellele me elame vabas riigis. Oli üks igati rahvuslik eestimeelne pulm.

Alar ja Kristi

By margus,

Vähe on sellesse suvesse jagunud päevi, mil suvesooja on just niipalju, et ei pea külma ja kõleda tuule käes lõdisema või siis hoopis liigse kuuma eest kiviseinte vahele või puuvõrade alla peitu pugema. Ühel neist päevist abiellusid Alar ja Kristi. Päikesel ja kaunil Lahemaa loodusel oli noorpaarile varuks üllatus: supervalgus õhtuseks pildistamiseks!

!Pulmad Fototurismikeskuses

By margus,

Usun, et paljud fotohuvilised teavad, et Põlvamaal Mooste mõisa endises viinavabrikus tegutseb juba mitmendat aastat Eesti Fototurismi Keskus. Nagu nimest järeldada võib, pakutakse seal kõiksugu fotograafiaga seonduvaid teenuseid. Samas pean mainima, et väärikalt taastatud arhitektuuriliselt kauni viinavabriku ruumid sobivad suurepäraselt pulmapeo korraldamiseks. Patt tunnistada, aga ma polnud varem fototurismi keskuse ja viinavabrikuga lähemalt tutvunud. Tänu Rahelile ja Tõnisele jõudsin minagi lõpuks Moostesse. Aitäh noorpaarile!

Henri ja Silja

By margus,

Henri ja Silja on Soome noored, kes otsustasid pulmad Eestis pidada. Võtsid lahe tagant kaasa rõõmsa tuju, sadakond pulmakülalist ja õhtujuhi. Isegi kirikuõpetaja oli põhjanaabrite maalt ühes kutsutud. Mulle pakkus 100% soomekeelne ja -meelne pulm toreda vahelduse ja võimaluse tutvuda põhjanaabrite pulmatraditsioonidega.

Greli ja Glen

By margus,

See blogipostitus on ühest vahvast pulmast, mis mulle kindlasti kauaks meelde jääb. Võrratu noorpaar, lõbusad pulmakülalised ja kaasahaaravad pulmategevused. Väike hubane maakirik ja maaliline peokoht otse mererannal. Palju õnne Gerlile ja Glenile!

Ühel ilusal kevadpäeval

By margus,

 Ühel ilusal kevadpäeval, kui metsaalused valendasid ülastest ja õhk rõkkas rästalaulust, abiellusid Anna ja Erki. Mul oli au noorte tähtsaim päev kaamerapurki püüda. Õnne noorpaarile ja nende peagi ilmavalgust nägevale lapsukesele!

Raske katsumus Alam-Pedjal

By margus,

Minu esimene põhjalikum kokkupuude Alam-Pedja looduskaitsealaga jääb täpselt kümne aasta tagusesse aega. 9. aprillil 2002. a otsustasime minna sõber Remek Meelega vaatama üht looduse imet – tedremängu. Võitlusplats asus kaugel inimasustusest ja teedest, keset tohutut lageraba, kuhu jõudmiseks pidime läbima kilomeetreid rasket maastikku.

Jõudsime autoparklasse õhtul enne pimenemist. Võtsime varustuse – fototehnika, natuke toitu, matid ja magamiskotid – ning alustasime teekonda läbi vesise ja kohati veel lumise rabametsa. Liikumist raskendas sulama hakanud kelts, mis veel nädala jagu varem kandnuks meid üsna hõlpsasti, kuid nüüd meie raskuse all paiguti kokku vajus. Päris ebamugav on ju liikuda sedasi, et iga teine ast lõppeb läbi pehme jää vajumisega ja kummiku välja õngitsemisega. Ja need kilomeetrid… Rabale laskunud pimedus raskendas liikumist ja orienteerumist veelgi. Tollal veel polnud mugavaid LED-lampe ega GPS-navigaatoreid. Tuli minna sõbra orienteerumistaju järgi, mis meid teekonna algul üsna kindlalt kursil hoidis, kuid mis iga läbitud kilomeeti järel ebakindlamaks muutus, kuni lõpuks aiateibaid näitama hakkas. Olime eksinud! Ümberringi rabamännik, ainsaks valguseks tähed taevas. Ebameeldivust lisas tõik, et olin ära kaotanud oma mütsi ja püksid olid kattunud jääkoorikuga, mis astumisel üles paisatud veepritsmetest üha paksemaks muutus. Pärast mitut tundi ekslemist jõudsime lagedale. Kuskil seal pidi olema tedreonn, kus olime plaaninud ööbida ja varahommikust etendust nautida. Remek võttis kotist patareilambi, et tõotatud varjualust leida. Ent lambi peagu tühjad patareid ei jaksanud valgustada enam kui paar meetrit ning varsti kustus valgusvihk sootuks. Ega meil muud üle jäänud, kui otsida jääpangalt kuivem küljealune ja “öömajale” jääda. Leidsimegi suurema vaevata ühe sellise, külma õhkava, ent siiski kuiva koha, laotasime matid ja võtsime istet. Nüüd hakkas mütsi puudumine tunda andma. Natuke pakkus leevendust Remeki kaasa võetud leivanatuke ja rohelisest granaadikujulisest pudelist peale rüübatud Bulgaaria päritolu jubeda maitsega vägijook. Ausalt öeldes puges mul surmahirm naha vahele. Vähe riideid, needki poolenisti vettinud, minu puuduv peakate, nõukaaegsed magamiskotid, kuhu ka parima tahtmise juures polnud võimalik üleni sisse pugeda – see oli “varustus”, millega tuli 10kraadine öökülm lageda taeva all üle elada. Mulle meenub, kuidas õngitsesin taskust vana Nokia 5110, et kella vaadata. Selle ekraani valgus värvis hingeauru rohekaks, mis takistamatult miljonite tähtede poole kerkis. Kell oli kaks.

Üle elasime! Hommikul, kui koidutaevas härmavalgele rabaväljale esimese valgushelgi heitis, märkasime, et tedreonn oli kõigest poolesaja meetri kaugusel meie jäisest asemest. Seadsime ennast tedreonni, et retke eesmärk saaks täidetud. Paraku seda ei juhtunud. Tõenäoliselt liigse külma tõttu jäi mäng loiuks.

Tänavu märtsis, peaaegu kümme aastat hiljem, avastasime ennast üsna analoogsest olukorrast. Olime paadiga sõitnud kilomeetreid allavoolu, kui leidsime paraja hetke väike toidukord ette võtta. Pärast puhkust ja kotkaste-ronkade kevadlendude vaatlemist hakkas Remek paadimootorit käivitama, mis ka peale kümneminutilist jõupingutust õnnestus. Kuna Remeki usaldus jõuallika vastu oli vankuma löönud, viskas ta õhku mõtte, et ehk oleks õige tagasi pöörduda. Kuna kevadise looduse kutse oli tugev, otsustasime siiski veel natuke allavoolu sõita ja ohutuse mõttes mitte enam paadimootorit seisata. Aga vaat, on isegi säärane ütlemine ju, et “ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida”. Nojaa, mootor hakkaski tõrkuma ja peagi saabus jõe ja luha kohale vaikus. Enam seda mootorit käivitada ei õnnestunud. Asusin aerudele, kuid peagi sai selgeks, et see on tulutu ettevõtmine. Tugev vool ja jäälasud, mis teatud kohtades veepinda katsid, olid inimjõust üle. Õnneks meie loodusretk siiski traagiliseks ei kujunenud, sest Remekil tekkis hulljulge idee: ta liigub jalgsi autoni ja sõidab sellega mööda luhta katvat jääd kaldale tõmmatud paadini.  Mis siis ikka, mina jäin varustust valvama ja sõber kadus õhtuhämarusse. Nii ma ootasin ja silmitsesin, kuidas jäätükid allavoolu kimavad, helitaustaks vee vaikne vulin ja eemalt kostev kõrvukrätsu tuututamine, vahepeal ka üksikud tugevad raksatused, mis tekkisid, kui jää vooluvee jõule alla vandus. Suur rõõm oli kuulda eemalt lähenevat maastikuautot, mis sel korral õnneks jää peale jäi. Olime pääsenud!