DROONIFOTOGRAAF MARGUS MUTS – fotokonkurssidel droonifotodega enim tunnustust pälvinud aerofotograaf Eestis!

Ehkki sellel alal olen tegelnud veel lühikest aega – süvenenult alates 2015.aastast – olen juba pildistanud paljusid paiku ja objekte üle terve Eestimaa, nii et aerofotode kogu on kasvanud mitmekesiseks.

Minu missioon on luua eriti vinge aerofotode kollektsioon, kuhu kogun võtteid kogu Eestimaalt, Sõrvest Narvani, Virust Võruni. Ja mitte lihtsalt võtteid, vaid kordumatuid esmaklassilisi kunstiteoseid. Oma klientidele tahan aga pakkuda kodumaa parima loomingulise ja tehnilise tasemega aerofototeenust.

Kuidas see algas…
Juba väikse poisina köitsid mind mudellennukid ja ka päris lennukid. Kuid pean tunnistama, et kõrgus ei huvitanud mind üldse, ma kartsin seda jubedalt, kardan praegugi. Kuid kuna minus oli peidus väike noor tehnik, ehitasin lapsepõlves valmis nii mõnedki mudellennukid, mis paraku küll eriti hästi lennata ei tahtnud, ent selle eest ometi sigailusad välja nägid. Ju tähtsustasin asja esteetilist poolt enam. Mis on ka loogiline, sest oli siis ja on nüüd minu suurimaks kireks ikkagi pildistamine ning selle kaudu esteetilise elamuse pakkumine. Loobusin lennuvõimetutest mudellennukitest, jätkasin pildistamisega.

20150315_dsc1173Jääminek rabas. Märts 2015. Üks minu esimestest droonifotodest.

Ühel heal päeval jäi mulle raamatupoes silma Leedu autori (nime kahjuks ei mäleta) kogukas aerofotoalbum, mis sisaldas kümnete kaupa aerofotosid, mis muutsid mu kurssi fotograafiamaailmas, esialgu küll alateadlikult. Millalgi hiljem tuli üks mu tehnikahuvilisest sõber lagedale ideega teha aerofotosid tuulelohe abil taevasse tõstetud fotokaga. Ta teostaski idee, ehitas suure tuulelohe ja süsteemi, mis hoidis fotokaamerat tasakaalus ning mehhaanika ja elektroonika, mille abil siis sai fotokat juhtida. Ta ärgitas mindki süsteemi kasutusele võtma, kinkis mulle ühe ilmatuma suure tuulelohe, mis tänaseni mu keldri lae all seisab. Kuid süsteemi liigse kohmakuse, tehnilisuse ja piiratud kasutusvõimaluste tõttu minust tuulelohepiltnikku ei saanud. Ent soov ülevalt pildistada jäi. Hiljem sai tehtud päris mitmed aerofotolennud väikelennukitega, kuid ka see polnud päris see, mida tarvis. Teenus ikkagi üle mõistuse kallis, lennuaja planeerimine ja piloodiga aja klapitamine aega nõudev protsess. Pildistamise seisukohalt liiga kõrged lennud. Jama… Kuni äkitselt käis “pauk”! Ilmusid kaugjuhitavad multikopterid ehk kõigile mõistetavalt – droonid. Nüüd oli asi selge! See teema on minu! Lendu sai tõusta täpselt siis kui tarvis, nii kõrgele kui vaja ja täpselt selles kohas kus vaja. Tänaseks on droonifotograafia saanud üheks mu suurimaks kireks, mille vilju soovin teiega jagada! Astuge edasi!