Ma polnud tükk aega rähne pildistanud. Mitte et ma poleks tahtnud, vaid lihtsalt oli läinud nii. Ehk polnud ma seda “õiget” rähnipesa leidnud. Tol kevadel mõtlesin, et võiks ikka mingi aja puu otsas kõlkuda ja rähnipere toimetusi jälgida. Mõeldud, tehtud. Pildisessiooni ettevalmistamisel leidis aset üks vahejuhtum, mida pean ebamugavaimaks, millega linde pildistades kokku olen puutunud. Harva asub rähniõõnsus nii madalal, et pilti saab maapinnalt teha. Polnud ka see leid erand. Naaberpuule tuli sisse seada väike varje. Ikka selleks, et end sinna peitnuna rähniperet segamata fotografeerida saaks. Peatasin auto teeservas, kust pesapaigani oli kõige vähem maad. Juhtumisi oli selle koha läheduses üks töökojahoone, kus ei paistnud kedagi olevat. Tööpäev oli lõppenud. Olin parasjagu vinnanud oma asjapulgad – varje konstruktsiooni, kokkupandava redeli, akutrelli ja muud nipet-näpet asjad – üle kraavi, mis teed metsast eraldas, kui äkitselt lõhestas vaikuse töökoja poolt kostev sireen. Nähtavasti olid mingil põhjusel valveseadmed häiresse läinud. Mjah, üpris ebamugav tunne oli. Mina teeservas, rohkem ei ühtki hingelist, ja siis see alarm. Üle kraavi sellised huvitavad tööriistad. Eks ma siis mõtlesin, kuidas ma peagi kohalejõudvale turvapatrullile seletama hakkan, et lähen metsa rähni pildistama:)