Oli aeg, kui ma vahetasin oma Smena FEDi fotoaparaadi vastu. Ei läinud pikalt, kui mu fotokotti potsatas esimene peegelkaamera - Zenit, mis oli mu lemmikmänguasjaks õige mitu aastat. Ühel päeval kuulsin, kuidas sõbrast oli saanud uue fototehnika omanik. Aastanumber oli siis 1997. See vahejuhtum ei väärikski mainimist, kui sellega poleks kaasnenud üks ime. Sõber rääkis mulle, kuidas uus fotoaparaat oskab ise pildi teravaks keerata. Ons see võimalik?! Ma ei suutnud seda uskuda, arvasin, et ta ajab pada. Ent oli. Oma silmaga nägin. Vaatasid pildiotsijasse, vajutasid natuke päästikut, kuni kostus piiks, mis tähendas, et pilt on terav. Imede ime! Mis nii viga linde pildistada! Olin ju seni silmad krõllis läbi Zeniidi uduse okulaari selle veel udusemal mattklaasil poseerivaid objekte fookusesse ajanud. Kes on proovinud, teab, kui vaevaline tegevus see on! Ahjaa, uus ulmemasin kandis nime Canon. Hind muidugi selline, millist värskelt keskkooli lõpetanu polnud uneski näinud. Iha teha ägedaid pilte, kasutada selleks uudset tehnoloogiat oli sedavõrd suur, et aasta pärast sai minust täieõiguslik canonist, kasutatud EOS 500 ja õppelaenu eest ostetud 75-300 mm objektiivi omanik. Õnneks ma tollal veel ei teadnud, et selle toruga ei saagi teravaid pilte teha:). Möödus mõni aasta, negatiiv asendus positiiviga, EOS 33 vahetas EOS 500 välja. Pildid läksid paremaks. Üleminek uuele digitehnikale läks küll väikse viperusega: esimese digikaamera poolekaadrine sensor oli justkui halb unenägu, mis õnneks möödus. Tulid täiskaaderkaamerad, Canon teenis mind ustavalt. Jäägu see pilt meenutama aegu, mis veetsin Canoni seltsis. Foto on tehtud minu maastikupiltide lemmikfilmile Fuji Velviale ja pildistatud kaameraga Canon EOS 500. Olid ilusad ajad. Aitäh, Canon!