Tere tulemast!

Aitäh, et tunned huvi mu isiku vastu!
Olen jäägitu fotofänn, vabakutseline fotograaf, kahe väikse lapse isa.
Mind tuntakse peamiselt pulma- ja loodusfotograafina, viimasel ajal ka droonifotograafina. Esimesed sammud piltnikuna astusin loodusradadel.

Kuidas tekkis asfaldi ja korrusmajade keskel kasvanud linnalapses imetlus looduse vastu ja kuidas kunstikaugest perest pärit poisis kujunes välja kunstiihalus, ei oska ma tänaseni öelda. Nii lihtsalt läks! Ja väga vahva, et läks :)

Mõned faktid:
Sündisin 1978. aasta suvel.
1985 – sain mänguasjaks vanaisa rikkis fotoaparaadi Smena 2. See oli minu esimene kokkupuude fotograafiaga.
1989 – minu päris esimene pildistav fotoaparaat Smena 8M.
1993 – alustasin kirgliku linnupildistajana.
1998 – startis Eesti suurim loodusfotokonkurss Aasta Loodusfoto, minu fotoseeria teenis noorte arvestuses žürii tunnustuse. Rein Marani käepigistus auhinda üle andes innustas edasi tegutsema.
1999 – avastasin, et mulle tohutult meeldivad maastikufotod ning asusin neid ka usinalt tegema. Lemmikfotofilmiks sai kultuslik diapositiiv Fuji Velvia 50.
2002-2009 – töötasin erinevatel ametikohtadel ning puutusin kokku huvitavate inimestega. Tekkis inspiratsioon pildistada inimhinge mitmekülgset olemust. Üha sagedamini hakkasin jäädvustama inimesi ja nende tegemisi.
2005 – pildistasin esimese pulma. Oh seda vastutust!
2009 – sellest aastast alates täitusid minu suved pulmades käies. Minust sai pulmafotograaf. Loodusesse jõudsin pere ja töö kõrvalt üha vähem, ent kui võimalus avanes, ei jätnud seda kasutamata.
2012 – algas üleminek tippfototehnikale.
2013 – asutasin ettevõtte Margus Muts Foto, mis pakub kõikvõimalikke fototeenuseid.
2014 – nakatusin droonifotopisikuga.
2015 – tekkis idee koostada ainulaadne aerofotoseeria, mis heidab pilgu Eestimaale täiesti uudsest perspektiivist. Algas raske töö eesmärgi saavutamise nimel.
2017 – kõik jätkub: pulmafotod, droonifotod, loodusfotod!

_3SZ6334_ Retkel Lõuna-Eesti laantes. Metsas peitub võrratu elurikkus, linnulaul kui ka kuhjaga rahu. Sinna on ütlemata mõnus linnakära eest varjuda.

rahn_vaike Minu esimene “päris” linnufoto! Aastast 1993.

_4MM4067 Aja jooksul olen timminud oskusi ja tehnikat ning nüüd teen selliseid linnufotosid..

vaikse_linnud …ja selliseid.

_MG_3496 Mulle on sügavale südamesse pugenud soov pildistada inimesi. Parima võimaluse selleks olen leidnud pulmafotograafia näol. Mulle on öeldud, et ilmselt keegi ei näe oma töös nii palju armastust kui mina!

_DSC9314 Meie armas, kuid samas tagasihoidlik kodumaa peidab endas hingematvalt kauneid vaateid, mis meil tiibade puudumise tõttu nägemata jäävad. Ehk oleks õigem öelda, et nägemata jääksid, sest olen võtnud südameasjaks vähemalt osa neist imelistest hetkedest tehislinnu ehk drooni abil jäädvustada ning teieni tuua.

Põgus esmatutvus on tehtud. Elu on täis üllatusi. Kes teab, ehk saame kunagi rohkem tuttavaks, näiteks rabaretkel või hoopis pulmas!

Ilusaid hetki!
Fotograaf Margus Muts

Minu tegemisi saab jälgida Facebookis: https://www.facebook.com/FotograafMargusMuts/


nareukajakas Naerukajakas pesal. Zenit E + Helios-44-2 58mm F2 + Svema-64 ISO 64. Aasta1994.

Koolipoiss Margus ehitas vanadest lauajuppidest paadi, sõitis sellega järvel asuva saarekeseni ning pildistas 50mm normaalobjektiiviga mõnekümne sentimeetri kaugusel pesitsevat arglikku ja äärmiselt tähelepanelikku naerukajakat. Eksole üsna ebatavaline lugu! Kuidas see kõik võimalik oli, selgub järgnevast loost.

Need read kirjeldavad ilmekalt minu fotograafiteekonna algusaastaid. Lugu on kirjutatud fotoajakirjale Lofo ning ilmus 2008. aastal. Põnevat lugemist!

Mustvalge foto sünd

Ühes õnnetuses võib ka tera õnne olla
“Ruutvõrrandit ax2 + bx + c = 0 lahendatakse valemi abil iks võrdub miinus bee pluss/ miinus ruutjuur bee ruut miinus neli korda aa korda tsee´st jagatud kahe aa´ga…. .” Kuigi õpetaja püüdis kiirete käeliigutustega oma suurepärast teooriat tahvlil illustreerida, ei jõudnud info minuni. Tema monotoonne loeng mõjus tülgastavalt, mistõttu ei viitsinud ma õppetöösse süvenedagi. Mind haaras sootuks teine teema. Oli kevad ning reede! Päike siras heledalt. Läbi paokil akna kandus klassiruumi koos maheda tuulega metsvindi reibast laulu. Ma pidin selle probleemi lahendama! See oli mind vaevanud juba mõnda aega. Kuidas pildistada linde nii, et nad ka pildile jääksid? Otsekui läbi udu kostusid õpetaja kurjakuulutavalt kõmavad sammud. “Miks sa kaasa ei tööta?! Tunni ajal ei tegele kõrvaliste asjadega! Pärast jälle ei oska!”, kostus vali kärgatus, nagu oleks piksenool puusse löönud. Ja mina olin see puu, ehmunud saadud löögist. Oijah! Olin ilmselt liiga kauaks õpetaja oma tähelepanuta jätnud, omi mõtteid mõlgutanud ning liiga agaralt enda ees lebavasse, tagantpoolt avatud vihikusse midagi sirgeldanud. Õpetajatele see ei meeldi. Eriti veel siis, kui nad enda arvates nii põnevat teemat nagu ruutvõrrandi lahendamine käsitlevad! Ma tunnistan, et riivasin õpetaja au oma osavõtmatuse ja vaimustuse puudumisega tema esinemise suhtes. Tema lõõritas aariat “Võrrandi päästmine ruudust”, sellal kui mina oleksin meelsamini kuulanud kasvõi lihtsat üminat “Linnuke, linnuke, satu minu pildile!” Kuid sellest tunnist oli siiski kasu isegi minu jaoks. Nimelt kandsid kritseldused vilja ning mu peas koorus geniaalne idee!

On ja samas pole ka
Mul oli kõik olemas: huvi lindude ja fotograafia vastu ning uhke Smena! Ainsatena olid puudu vaid linnud piltidelt. Tihti luurasin põõsastes, fotoaparaat käes, ning leidnud enda arvates sobiva objekti, vajutasin päästikule. Vali klõps! pani mind hea pildi ootuses ärevalt käsi hõõruma ja muhelema. Ent niipea, kui filmilindi ilmutasin, külastas mind pettumus. Liigagi tihti, kui mitte öelda, et alati. Tuju ei paranenud ka siis mitte, kui peale paljusid üritusi viimaks negatiivilt täpikese leidsin. Midagi oli viga ning seda ei parandanud ka mu uus aparaat FED.

Ohvrid tärkava õnnetunde nimel
Kooli raamatukogu ühel riiulil lebas suur paks venekeelne raamat ilusate linnufotodega. Käisime vahetundide ajal sõbraga seda ilase pilguga vaatamas. No kuidas siis ikkagi on võimalik saada selliseid pilte! Kuna mul juhendajaid polnud, pidin ise oma lolli peaga lahenduse välja mõtlema. “Viga on mu fotokates,” olin kindel. Ühel päeval tuli kooli tähtsa näoga fotograaf, et iga-aastase kombe kohaselt lapsed üles rivistada ning neist mõned klõpsud teha. Ojaa, tal oli selline suurem aparaat. Minul tekkis muidugi kohe huvi, mis marki fotoaparaat on. Kui juba ülelinna kuulus fotograaf sellist omab, peab sellega saama teha ka pilte nagu venekeelses raamatus kooli raamatukogus. Hakkama sain! Veerisin aparaadilt sinna vene tähtedega kirjutatud margi – Zenit. Kust saab sellise? Pidin persili kukkuma, kui kuulsin, palju see maksab! Ma oleksin pidanud 20 aasta jäätisekoguse-normi ostmata jätma ja loobuma oma plastmassist nõukogude sõjalennukite kollektsioonist. Samas ei tundunud see ülesanne eriti raske, kuna neid asju – jäätist ja lennukimudeleid – oli nagunii väga harva saada. Ka zeniite. Sain teada, et kunagi viis aastat tagasi oli olnud minu kodulinnas fotopoes selline asi müügil. Seegi läks kaubaks altleti. Kurb, mis nüüd küll saab?! Ma ei jätnud jonni. Möödus omajagu aega, kuid viimaks sain ihaldatud, ent kriibitud ning päevinäinud normaalobjektiiviga Zeniti omanikuks.

Väike avastus, suur revolutsioon
Pildistasin palju ja kõike: taimi, vaateid, vett ja linde. Igatsetud zeniit ei teinud paraku nii suurt imet, nagu ma lootsin! Linnupiltide hulgas märkisin edusamme vaid luigepiltide osas – neid linde oli võimalik saiaga söötes lähedale kutsuda, ise olid nad ka parasjagu suured. Aga need pisikesed linnud…. Probleem oli endiselt alles. Aga nüüd olin juba targem. Mõistsin, et probleem seisnes linnu ja objektiivi suures vahekauguses. Mida teha? Oli selge, et nii lähedale, kui vaja, ma lindudele hiilida ei saa. Ja siinkohal tulevad tänusõnad tollele reedesele koolitunnile, kus õpetaja kõrgelennulised teemaarendused minust mööda vuhisesid ning kus võrrandid ruutu mis ruutu jäid. Ehk teisisõnu: kui pole võimalik linnule lähedale hiilida, tuleb fotoaparaat ise linnu juurde viia! Küll ma tundsin ennast hästi! Muidugi oli rida küsimärke, mis vajasid sirgendamist: kuidas kadreerida, fokuseerida ja tagatipuks veel päästa. See tund andis mulle vastused!

vana_mv_linnud Täpid fotofilmil muutusid täiesti arusaadavateks kujutisteks :) Zenit E + Helios-44-2 58mm F2 + ise konstrueeritud ja ehitatud distantspäästik.

Ideest teostuseni ehk ühe leiutise lugu
Viimaks nägi ilmavalgust põnev instrument, mille otstarbest poleks aru saanud isegi kõrgharidusega insener. See koosnes karbist, mille sisse sai taga asuvast luugist panna zeniidi, kusjuures objektiiv ulatus eest välja. Karbi alumises küljes oli statiivipead meenutav isetehtud kronstein, nii et igakordse kadreerimise jaoks vajasin kahte kümnelist mutrivõtit. Ning siis üks olulisemaid asju: karbi küljelt sisse pistetav pulk, millele oli seotud vähemalt 10 m pikkune nöör. Nöör oli päästmiseks.

Mäletan oma esimest katsetust selle aparatuuriga: objektiks oli pesitsev metsvint. Kuna pesa oli kaugelt kõrgemal kui minu pikkus selleni küündida võimaldas, pidin ehitama puust statiivi, mille külge kinnitasin oma seadme. Lind algul võõrastas seda, aga naases siiski peale mõningast takseerimist pesale poegi toitma. Minu süda põksus erutusest. Tõmbasin! Midagi ei juhtunud. Ka lind jäi pesale. Tõmbasin kõvemini… ja kogu krempel kukkus puu otsast alla! Vot sulle linnupildistamist! Peale mõningaid järeldusi ja ümberehitamist töötas süsteem laitmatult. Kasutasin seda mitmeid aastaid, kuni minu ellu tulid teadmised teleobjektiividest. Ja õnneks mitte ainult teadmised, vaid nad ise ka.

Vahetusid aastad, vahetusid objektiivid. Saabus aeg ütelda hüvasti zeniidile, oma ustavale sõbrale, kes paraku küll mõnikord ka altvedas. Olen õnnelik, et oma kujunemisel olen üle elanud palju etappe, enne kui mind enda hõlma alla võttis tänapäevane digimaailm. Mõnus on meenutada pimikus veedetud aegu. Meenutan seda mõnikord, kui ootan, mil arvutiprotsessor higistab raw-failide piltideks arvutamisega.


_MG_9859